16.6%

Time flies ehk ajakärbsed :p ... Kahekümne neljast on neli kuud läbi. Töö ja muude igapäevarutiinide mõttes on sisseelamine muidugi toimunud, kuid mõnes vallas läheb asjadega rohkem aega. Näiteks siin auto ostmise vajalikkuse ning selle võimaliku auto suuruse, margi, vanuse, värvi ja muude parameetrite üle peab Papito veel jätkuvalt (peamiselt iseendaga) aru. Alles äsja sai Papito kätte sotsiaalkindlustuse numbri, mis omab siin isikukoodiga võrreldavat tähtsat rolli. Näiteks polnud kohalik gaasifirma valmis Papitoga lepingut sõlmima enne kui see number olemas, õnneks on heatahtlik korteriomanik gaasilepingut seni oma nimel hoidnud, et Papito ikka muna ja kala praadida saaks. Number on eelduseks ka DC juhilubade taotlemisel. Käik kohalikku "maanteeametisse" saab kindlasti huvitav olema. Social security ametkonnas oli pikk saba ja teenindus umbes EW algusaegsel tasemel, st püüdlik aga aeglane. Papitol kulus  ses ootamisele kaks tundi, tähtsa numbriga kaart jõudis viimaks postkasti pärale neli nädalat hiljem. Ent järjekorras passimist sisustasid mitmed vahejuhtumid, elevuse pakkujaks heidikud, kellel elus kõige paremini pole läinud. Üks tumedanahaline proua tahtis kiirelt ja valjuhäälselt mingi paberi koopiat saada ja kui turvatöötajad teda rahustada ja vaigistada püüdsid, muutus tema hoopiski erksamaks ja sõjakamaks, ässitades ennast nii tulistama kui elektrišokiga peatama (võimalik, et lootis ametnikke üleliigse jõu kasutamise eest kohtusse kaevata). Stseen kestis kümmekond minutit, aga lõpuks istus proua maha ja hakkas siis valjult piiblilõike tsiteerima, mis justkui õigluse saabumisest rääkisid. Papitole meenusid Pulp Fiction ja Samuel L Jackson ... Kogu stseeni ajal seisis Papito järjekorras ühe teise, samuti tumedanahalise proua kõrval, kes oli tõeline õnnetusehunnik – suur, silmnähtavalt vaene, pisut räpane ja punnis putukasilmadega. Papito üritas pingsalt ta jutust aru saada –  jäi mulje, et ta sosistas kavalusi, kuidas riiklikult sotsiaalhoolekandelt rohkem raha õngitseda – aga paraku tabas Papito ainult umbes iga kümnendat sõna proua jutust. Üks selgetest sõnadest oli näiteks "do´e" (daughter) - annab ehk ettekujutuse häälduse täpsusest. Üks kolmas, valgenahaline proua oli aga veendunud, et riik on tema deebetkaardilt raha varastanud ja ta kõndis oma kurba saatust kuulutades mööda teenindussaali ringi. DC kesklinn on muidugi jõukas kant, aga vaesust näeb pisteliselt igal pool. Näiteks Dupont Circle pargipinkidel tehakse hommikuti kui Papito tööle jalutab parasjagu "voodeid" üles. Kahekümne aasta tagusega võrreldes on kodutute soovid ja sildid veidi muutunud - kui varem nõuti lihtsalt münte/vahetusraha e "change" siis nüüd tahetakse pigem dollarit või vähemalt veeranddollarilisi münte. Inflatsioon ... Üsna levinud on ka silt, mis teatab "seeking human kindness". Pole muidugi kindel, et lahket annetust kasutatakse näiteks pargiserva kohvikust ringsaia/doughnut ostmiseks nagu küsija väidab ja mitte hoopis kanepisuitsule, mille äratuntav lõhn sealsamas pargis tuulevaiksel ajal levib. Omamoodi iroonia, et üks väike park, kus kodututel oma pesa on otse Maailmapanga - vaesuse vähendamisega tegeleva globaalse arenguorganisatsiooni - ukse ees.

 

 ekre võileivad Washington Nationals pesapallistaadionil

 Viimane suplus 25. septembril

 Auto, mida Papito ei osta, ent vähemalt sai ära proovida



 TV dinner - kala ja salat (ema äkki loeb)

 

Tervislikest eluviisidest veel niipalju, et Papito on juba trenniriided tööle viinud, sest seal on ka gym, kuhu on lootust veel tänavu jõuda. Paaril korral on Papito sõitnud ka oma uue jalgrattaga lähikonna radadel ja küngastel. Tööle ja niisama jalutamistega koguneb igas päevas ca 11000-12000 sammu. viimase 4 nädala keskmine on 11954, ehk kokku umbes 276 kilomeetrit ehk pea 10 km iga päev.