Apuulia

Brüsselis käib koos palju töögruppe ja mõnedel neist on meeldiv tava teha väljasõiduistungueid eesistujariiki. Papito kaasatehtud rühmareisi ettekäändeks oli EL abirahadega teostatud projektidega tutvumine. Ja loomulikult ka üksteisega - 27 liikmesriigi ja Komisjoni kolleegidega lähemaks tutvumiseks on selline reis ideaalne töövorm. Tõsi, üsna palju aega möödus ühelt objektilt teisele sõites (meile taheti näidata võimalikult palju) ja bussiaknast lõpmatuid oliivipuusalusid jälgides. Rohked kohtumised andsid enam kui ammendavalt aimu munitsipaalpoliitikute,  firma- ja muuseumijuhtide, professorite, inseneride, kodanikualgatusaktivistide, looduspargi direktorite ja kokkade oraatorivõimetest - mõistagi jäi nii enamus asju plaanitust pool kuni kaks tundi hilisemaks. Aga need itaalialikud pisikesed eripärad ununesid kiirelt, eriti kui serveeriti järjekordne mitmekäiguline eine. Ühel õhtusöögil oli 19 eri rooga, juba ainuüksi magustoite oli viis ja üks parem kui teine - ja kõht aina nurrus. Ikka veel soe päike paitas nahka ja valgest (vist lubja?)kivist ja mõnusasti kulunud vanalinnad ergutasid vaimu. Ning siis kui tundus, et juba kõik on nähtud, viidi meid kunagise oliiviõliveski ja mõismaja idülli keskele - Masseria Il Frantoio - lõunat sööma ja sinna otsa veel Riccardo Muti juhatatud kontserdile Petruzzelli teatris Bari linnas. Meile esines Cherubini nimeline noorteorkester, kes esitasid Schuberti 4. ja  Tšaikovski 5. sümfoonia ja lisapalana veel Verdi avamängu Jeanne d'Arcist. Lisapala eel pidas maestro itaaliakeelse kõne, mida korduvalt aplausi ja naeruga katkestati, kõrgematelt rõdudelt hüüti ka midagi (mh "viva la musica" jne) :-). La Scala on kuulsam, ent selle endine muusikadirektor (Muti oli Milaanos 19 aastat) ja noored muusikud sobisid sisuka reisi lõppakordiks väga hästi.

 

Teatri sise- ja välisvaade. Valmis 1903 aga 1991 hävines süütamise tõttu ...aga näeb nüüd taastatult hästi ilus ja värske välja

 

Masseria Il Frantoio aias kasvasid ka sidrunid ja isegi banaanipuu 

 See maius - cassata sciciliana - oli  sisu poolest ricotta juust martsipanikaanega, lisaks suhkrustatud puuviljatükid ja see maitses ülihästi, kuigi oli juba 16'nes käik ...

 Pino Pascali muuseumis oli erivärvilistes vannides vesi ja muuseumijuhataja rääkis sellest teosest vaimustunult 10 minutit  

 

 St Lucia pidustuste puhul oli 12. detsembril palju lõkkeid, mis olid linnatänavatele ehitatud. Siinne erapidu kaugetele külalistele lisas ka trummishow

Pino Pascali kunstiteos jätab naljaka mulje, aga ta tegi palju ägedaid asju, nagu Papito tema muuseumis kingituseks saadud albumist nägi

Roomast lõuna poole jääv Itaalia - Mezzogiorno - on sissetulekutasemelt põhjast tublisti kehvem, lähedane Eestile (jämedalt võttes 70% EL keskmisest) aga siin on ka palju muud kui oliiviistandused (kus on palju vanu, kohati tuhandeaastaseid puid võimsa juurkobaraga, mille okste toetuseks on kividest laotud toed nagu väikesed korstnad) kaunid rannad ja karvased kalurid. Näiteks süsinikkiust (mitte alumiiniumist!) väikelennukeid tootev firma Blackshape, mille lõid nutikas insener ja jutuosav jurist või Boschi tehas, mis toodab ca 80% diiselautode  ja veokite kütusepumpadest (tehnoloogiaga, mis sealsamas Baris leiutatud). Itaallastele meeldib asju teha ja disainida. Ja õhtuti hästi lõbutseda. No ja ilm on neil ju ka hea. Ja maastikud. Kas Papito juba toite mainis? ... Ja enamikule meist meeldib neid ja nende tegusid vaatamas käia ... Võite Apuulia/Puglia ka oma listi lisada ;-) 

 

 

No mis toimub?

Kas Papito hoiab lugejaid lihtsalt pinevil või hoopis igavleb ja laiskleb või on ta töösse mattunud ja ei taha enam õhtuti arvutiklahve katsuda? Vastus on ilmselt kombinatsioon neist ja muudest faktoritest, millest küll lugeja sihilik kiusamine ja igavus minimaalsed. Aeg lihtsalt liigub kiiresti ja eriti reede õhtud tulevad ruttu, õnneks mööduvad nädalalõpud veidi rahulikumalt. Lisaks sagedastele Luksemburgis käikudele (üks tuleb tänavugi veel) on Papitol veel kirjas lühireis Viini (loeng EL kandidaatriikide kursusele) ja sutsakas Aachenisse Saksamaal (poolteist tundi sõitu) ning enne koduskäiku sõidab Papito vaatlema EL abirahade (peenema nimega struktuurivahendite) kasutamist "saapakontsas" ehk Puglia maakonnas. Selle vahva tuusiku pakkus Papitole kolleeg, kes ise sõita ei saanud. Ja kes ei teadnud, siis Itaalia lõunaosa on keskeltläbi märksa vaesem ja arengus mahajäänum kui põhi ja nii on ta samamoodi kui Eesti EL abi sihtkoht. Naljakas, et hotellibroneering tuli saata faksiga (esimene kord seda kasutada viimase 5 aasta jooksul) ning et bronni vormil oli suuremaid sularahatehinguid keelavate seaduste info (mis teadagi varimajanduse ehk maksudest möödahiilimise tundemärk). Papito, kes loeb just praegu "Ristiisa", ootab reisi huviga, sest ühest lemmiklinnast Roomast lõuna pool ta veel käinud pole.

Tehtud on ka esimene muuseumikülastus - kuninglikus kunstimuuseumis pidas Papito vastu umbes 2 tundi, ja mõistagi jäi paljut edaspidiseks. Nüüd sai muuhulgas nähtud Brüsselis sündinud ja surnud Constantin Meunier, kes ühtviisi "kõva käsi" nii skulptuuris kui maalis. Kinno ja teatrisse pole Papito veel jõudnud, küll aga restoranidesse või vastuvõttudele lähemate ja kaugemate kolleegidega. Näiteks sakslased korraldasid oma esinduses lauajalgpalli turniiri - mäng, mida Papito kunagi varem proovinud ei olnud. Esimesed kolm kohta läksid muidugi võõrustajatele, aga neljanda koha sai Austria-Eesti segapaar :-) Muidugi oli see paras kobin.

 

Autorubriigis on nüüd mõneks ajaks rahu majas ja uudistes paus, kuniks Göteborgis asuv tehas ühe sellise tumehalli käru valmis teeb ja see jaanuaris Belgiasse jõuab. Siis kulub veel mõni nädal kohaliku bürokraatia peale, nii et esimesteks roadtrip'ideks võib hakata broneeringuid esitama ilmselt alles veebruaris. Ehk on siis juba ka kevadet tunda - praegu on temperatuurid alla tulnud, hommikuti isegi miinust ja ükspäev oli ka jääkirmet lompidel. Muidu tänavail laiutanud kohvikud on enamasti sisse kolinud, päevad on suhteliselt lühikesed ja pilvealused ehk hämarad, ehk samuti rohkem tubast toimetamist soosivad. Jõuluturud muidugi ei heitu, meelitades nii omi kui külalisi sooja veiniga, millele piisake rummi või likööri vurtsu lisab. Piparkoogimeistrite ja muude käsitööliste äri edeneb rüüpamiste toel kohe paremini.

 Luksemburgi vanalinnas enne rongile minekut

 Karjane? Kuningliku kunstimuuseumi killuke

 Tänavakunsti Aachenist

Google näitab, et Papito blogi on vaadatud vähemalt 12 riigis, viimati kogunisti Vietnamis! :-O Kui viimases blogis sai mitte just kõige helgemalt meenutatud sovetski aega, lisandus kohe rohkesti klikke Venemaalt. Nii on ehk mõistetav, miks siin täna näiteks lauajalgpalli pilte pole? :-p