Istusime tema kahekümneruutmeetrises korteris
Rääkisime sellest, et maailm on nii väikeseks jäänud
ja kõik selles on juba liiga tuttav
Sõber oli just tulnud Tenerifelt
Minagi olen käinud Ameerikas –
juba kolmekümne kahe aastaselt
Minu ema ootas viiskümmend aastat
enne kui sai oma riigi piiridest välja
Vanaema ei lahkunud taluõuelt mitte kunagi
Nemad tundsid iga oma naabrit terve eluea
Mina pole ühegagi tutvunud"
Selline luuletus esindab Eestit Transpoesie nimelises projektis, kus osaleb 30 riiki. Lullad kleebitakse Brüsseli metroo, trammide ja busside akendele kahes kohalikus pluss originaalkeeles. Papito diletantliku mõõdupuu järgi pole ülaltoodu mingi luule, lihtsalt targutus, aga täpne selline ... Maailm on tõesti väiksem, eriti nende jaoks, kelle geograafia oli vanasti piiratud kuuendikuga planeedist (toona oleks meid pidanud ilmselt uhkusest pungi ajama, et oi kui suur me kodumaa, aga tegelikult karjus see ju näkku, et ülejäänud 5/6 nägemise võib ära unustada ...). Mida kaugemale vene aeg jääb, seda vähemefektsena muidugi mõjub elulugu, mille osaks on ka kaks aastat Kaug-Idalikku sõjaväeteenistust, enne hilisemaid rahvusvahelisi tööposte. Hiljuti ühel istumisel kuulis Papito taas küllalt noorte inimeste kurtmist Eesti madalate palkade üle, mis ei ole ju muidugi liig kõrged EL võrdluses, aga ida- ja muude endiste NL naabritega võrreldes pole ju küsimustki selles, kellel on paremini läinud. Kärsitud ollakse, mis teha .. Nii nagu Papito järelkasv, kes on juba mitu aastat õhutanud uue auto ostu. Saigi nüüd veidi veebis surfatud ja poode külastatud, aga valikut on ju hulga enam vanast ajast, mil oli võtta vaid žigull, mosse ja sapakas. Kuna Papito kujutab ette, et tal tuleb tulevikuski lumes kilomeetreid läbida, on shortlisti jõudnud neljarattaveo võimalusega Volvo XC60, Mazda CX-5 ja Nissan X-Trail, aga tegemist on ebastabiilse nimekirjaga, kuhu vahel trügivad Mercedes C klassi ja BMW 300 seeria pikap versioonid ja Škoda Octavia Stout.
Kui eelmise lõigu lõpp oli rohkem Papitole endale (ikkagi nagu päevik, mis sest et ta lugejaid on Google pakutava statistika kohaselt juba 8 riigist, sh USAs, Saksamaal ja Hispaanias :-o) siis nüüd mõni rida ka Brüsselist. Viimati avastas Papito Marolles rajooni, kuhu keskajal pagendati leeprahaigeid ja mis asub teispool ülepingutatult suurt Justiitspaleed (selle arhitekt muide läks hulluks ja suri enne ehitise valmimist - legendi kohaselt just Marolles tööliklassi poolt pealepandud needuste tõttu). Praegu näikse ta olevat rohkem kunstiinimestele armas paik kui hinnata rohkete galeriide ja kampsunite järgi. Ega muugi Brüssel ülepingutatult posh ole, aga siinsed poed ja kõrtsid ja vinoteegid on kuidagi eriti pingevabad, laid back. Kolleegidega esindusest käis Papito ka ühes toredas vinoteegis, mille söögimenüüd ilmestasid mh neerud, ajud ja rupskivorst, ent head kraami jagus ka konservatiividele. Üldisem mulje Marolles't on siiski suhteliselt lithne. Teatud aegadel võib siit kvartalist leida suure täituru ehk igasugu koli müütamist.
Siia veinibaari tuleb Papito meelsasti teejuhiks, sest paljud head asjad jäid proovimata :-) Kui nüüd korraks ka blogi nime juurde naasta, siis lihtne see dieet siin tõesti lihtne pole, sest ahvatlevaid kulinaarseid väljakutseid on palju. Õlledega on küll õnneks see lugu, et nad on enamasti päris kanged, 7-9 kraadi, ja sageli ka üsna magusad, ehk neid palju korraga juua ei saa ega taha. Palju on aga igasugu erinevaid sortisi ... Üks veidramaid õllenimesid on ilmselt "Delirium Tremens". Halvavalt ta õnneks ei mõju, näitab suuremate kirjavigadeta lõpulejõudnud sissekanne :-)
Lift viib all-linnast üles kohtumõistja juurde ...
Elevant sildil on kui täispikast Dumbo multikast võetud (unenäost, kui te kohe ei mäleta)
