Apuulia

Brüsselis käib koos palju töögruppe ja mõnedel neist on meeldiv tava teha väljasõiduistungueid eesistujariiki. Papito kaasatehtud rühmareisi ettekäändeks oli EL abirahadega teostatud projektidega tutvumine. Ja loomulikult ka üksteisega - 27 liikmesriigi ja Komisjoni kolleegidega lähemaks tutvumiseks on selline reis ideaalne töövorm. Tõsi, üsna palju aega möödus ühelt objektilt teisele sõites (meile taheti näidata võimalikult palju) ja bussiaknast lõpmatuid oliivipuusalusid jälgides. Rohked kohtumised andsid enam kui ammendavalt aimu munitsipaalpoliitikute,  firma- ja muuseumijuhtide, professorite, inseneride, kodanikualgatusaktivistide, looduspargi direktorite ja kokkade oraatorivõimetest - mõistagi jäi nii enamus asju plaanitust pool kuni kaks tundi hilisemaks. Aga need itaalialikud pisikesed eripärad ununesid kiirelt, eriti kui serveeriti järjekordne mitmekäiguline eine. Ühel õhtusöögil oli 19 eri rooga, juba ainuüksi magustoite oli viis ja üks parem kui teine - ja kõht aina nurrus. Ikka veel soe päike paitas nahka ja valgest (vist lubja?)kivist ja mõnusasti kulunud vanalinnad ergutasid vaimu. Ning siis kui tundus, et juba kõik on nähtud, viidi meid kunagise oliiviõliveski ja mõismaja idülli keskele - Masseria Il Frantoio - lõunat sööma ja sinna otsa veel Riccardo Muti juhatatud kontserdile Petruzzelli teatris Bari linnas. Meile esines Cherubini nimeline noorteorkester, kes esitasid Schuberti 4. ja  Tšaikovski 5. sümfoonia ja lisapalana veel Verdi avamängu Jeanne d'Arcist. Lisapala eel pidas maestro itaaliakeelse kõne, mida korduvalt aplausi ja naeruga katkestati, kõrgematelt rõdudelt hüüti ka midagi (mh "viva la musica" jne) :-). La Scala on kuulsam, ent selle endine muusikadirektor (Muti oli Milaanos 19 aastat) ja noored muusikud sobisid sisuka reisi lõppakordiks väga hästi.

 

Teatri sise- ja välisvaade. Valmis 1903 aga 1991 hävines süütamise tõttu ...aga näeb nüüd taastatult hästi ilus ja värske välja

 

Masseria Il Frantoio aias kasvasid ka sidrunid ja isegi banaanipuu 

 See maius - cassata sciciliana - oli  sisu poolest ricotta juust martsipanikaanega, lisaks suhkrustatud puuviljatükid ja see maitses ülihästi, kuigi oli juba 16'nes käik ...

 Pino Pascali muuseumis oli erivärvilistes vannides vesi ja muuseumijuhataja rääkis sellest teosest vaimustunult 10 minutit  

 

 St Lucia pidustuste puhul oli 12. detsembril palju lõkkeid, mis olid linnatänavatele ehitatud. Siinne erapidu kaugetele külalistele lisas ka trummishow

Pino Pascali kunstiteos jätab naljaka mulje, aga ta tegi palju ägedaid asju, nagu Papito tema muuseumis kingituseks saadud albumist nägi

Roomast lõuna poole jääv Itaalia - Mezzogiorno - on sissetulekutasemelt põhjast tublisti kehvem, lähedane Eestile (jämedalt võttes 70% EL keskmisest) aga siin on ka palju muud kui oliiviistandused (kus on palju vanu, kohati tuhandeaastaseid puid võimsa juurkobaraga, mille okste toetuseks on kividest laotud toed nagu väikesed korstnad) kaunid rannad ja karvased kalurid. Näiteks süsinikkiust (mitte alumiiniumist!) väikelennukeid tootev firma Blackshape, mille lõid nutikas insener ja jutuosav jurist või Boschi tehas, mis toodab ca 80% diiselautode  ja veokite kütusepumpadest (tehnoloogiaga, mis sealsamas Baris leiutatud). Itaallastele meeldib asju teha ja disainida. Ja õhtuti hästi lõbutseda. No ja ilm on neil ju ka hea. Ja maastikud. Kas Papito juba toite mainis? ... Ja enamikule meist meeldib neid ja nende tegusid vaatamas käia ... Võite Apuulia/Puglia ka oma listi lisada ;-) 

 

 

No mis toimub?

Kas Papito hoiab lugejaid lihtsalt pinevil või hoopis igavleb ja laiskleb või on ta töösse mattunud ja ei taha enam õhtuti arvutiklahve katsuda? Vastus on ilmselt kombinatsioon neist ja muudest faktoritest, millest küll lugeja sihilik kiusamine ja igavus minimaalsed. Aeg lihtsalt liigub kiiresti ja eriti reede õhtud tulevad ruttu, õnneks mööduvad nädalalõpud veidi rahulikumalt. Lisaks sagedastele Luksemburgis käikudele (üks tuleb tänavugi veel) on Papitol veel kirjas lühireis Viini (loeng EL kandidaatriikide kursusele) ja sutsakas Aachenisse Saksamaal (poolteist tundi sõitu) ning enne koduskäiku sõidab Papito vaatlema EL abirahade (peenema nimega struktuurivahendite) kasutamist "saapakontsas" ehk Puglia maakonnas. Selle vahva tuusiku pakkus Papitole kolleeg, kes ise sõita ei saanud. Ja kes ei teadnud, siis Itaalia lõunaosa on keskeltläbi märksa vaesem ja arengus mahajäänum kui põhi ja nii on ta samamoodi kui Eesti EL abi sihtkoht. Naljakas, et hotellibroneering tuli saata faksiga (esimene kord seda kasutada viimase 5 aasta jooksul) ning et bronni vormil oli suuremaid sularahatehinguid keelavate seaduste info (mis teadagi varimajanduse ehk maksudest möödahiilimise tundemärk). Papito, kes loeb just praegu "Ristiisa", ootab reisi huviga, sest ühest lemmiklinnast Roomast lõuna pool ta veel käinud pole.

Tehtud on ka esimene muuseumikülastus - kuninglikus kunstimuuseumis pidas Papito vastu umbes 2 tundi, ja mõistagi jäi paljut edaspidiseks. Nüüd sai muuhulgas nähtud Brüsselis sündinud ja surnud Constantin Meunier, kes ühtviisi "kõva käsi" nii skulptuuris kui maalis. Kinno ja teatrisse pole Papito veel jõudnud, küll aga restoranidesse või vastuvõttudele lähemate ja kaugemate kolleegidega. Näiteks sakslased korraldasid oma esinduses lauajalgpalli turniiri - mäng, mida Papito kunagi varem proovinud ei olnud. Esimesed kolm kohta läksid muidugi võõrustajatele, aga neljanda koha sai Austria-Eesti segapaar :-) Muidugi oli see paras kobin.

 

Autorubriigis on nüüd mõneks ajaks rahu majas ja uudistes paus, kuniks Göteborgis asuv tehas ühe sellise tumehalli käru valmis teeb ja see jaanuaris Belgiasse jõuab. Siis kulub veel mõni nädal kohaliku bürokraatia peale, nii et esimesteks roadtrip'ideks võib hakata broneeringuid esitama ilmselt alles veebruaris. Ehk on siis juba ka kevadet tunda - praegu on temperatuurid alla tulnud, hommikuti isegi miinust ja ükspäev oli ka jääkirmet lompidel. Muidu tänavail laiutanud kohvikud on enamasti sisse kolinud, päevad on suhteliselt lühikesed ja pilvealused ehk hämarad, ehk samuti rohkem tubast toimetamist soosivad. Jõuluturud muidugi ei heitu, meelitades nii omi kui külalisi sooja veiniga, millele piisake rummi või likööri vurtsu lisab. Piparkoogimeistrite ja muude käsitööliste äri edeneb rüüpamiste toel kohe paremini.

 Luksemburgi vanalinnas enne rongile minekut

 Karjane? Kuningliku kunstimuuseumi killuke

 Tänavakunsti Aachenist

Google näitab, et Papito blogi on vaadatud vähemalt 12 riigis, viimati kogunisti Vietnamis! :-O Kui viimases blogis sai mitte just kõige helgemalt meenutatud sovetski aega, lisandus kohe rohkesti klikke Venemaalt. Nii on ehk mõistetav, miks siin täna näiteks lauajalgpalli pilte pole? :-p
  

25 aastat Berliini müüri langemisest

Augustis 1989 kui Papito Ida-Saksas, sh Berliinis paarinädalasel "diplomipraktikal" käis, ei olnud  tulevast murrangust mingit märki. Endine lääneberliinlane, kellega hiljuti sel teemal muljeid vahetasime, kinnitas sama. Selle sündmuseta võiks Papito praegu toimetada näiteks NSVL Tele-Raadiokomitee arvutuskeskuse Tallinna allüksuse ohutustehnikuna. Telekast näitas täna 25 aasta vanuseid kaadreid, mh kuidas üks mees oma vanaldast isa süles hoidis, et too ulataks müürist pisikese haamriga kilde välja lööma - liigutavast, justkui väetilt raevukast stseenist õhkus palju muudki kui võidurõõmu.

 

Aga aeg lendab ja kuus aastat hiljem juba kapitalismi kantsis sündinud beebi on tänaseks suur ja nutikas inimene, omapäi Southamptonis. Papito käis veendumas, et laps seal tõesti hakkama saab -saab küll ja kenasti :-) Iseseisev elu peab ju kunagi algama ning üks vahva linn Inglismaal sobib selleks ju hästi.

 Pesemise ajal ühikas võimalik naabriga juttu rääkida. Vetsus ka, aga seda pilti ei pane :-)

 Külili pilvelõhkuja sadamas. Kick-ass sadam, ütles tudeng.

 Prantslaste ja muude pahalaste vastu sajandite eest ehitatud müür

 "Kääbikuurg" nimega Old Cottage

 Laps ootab kääbikurus kana

Kas sa nüüd usud, et mul on on pott ja pann?!

Papito käis Inglismaal rendiautoga ja nii oli võimalik veidi avastada ka Southamptoni lähikonda, mis on vahva. Eriti äge oli kullide ja kotkaste lennutamine vabas õhus - suure raisakotka laisk lend nina alt läbi pole just igapäevane asi.

 

Papito on vahepeal veel ka kolm korda Luksemburgis käinud, kuid ikka tööasjus nii et linnast endast veel pikemalt rääkida ei oska. Suur vahe Southamptoniga on kindlasti suhteline inimtühjus, eriti kui võrrelda pühapäeval kesklinna ostukeskust täitnud rahvamassi Inglismaal Luksemburgi õhtuse vanalinnaga. Brüssel on inimeste rohkuselt kuskil vahepeal, vähemalt Papito tavapärasel marsruudil, aga mõistagi märksa rahvarohkem kui Tallinn. Otsides avaramat ja maalähedasemat käis Papito kolm pühapäeva tagasi end maailma väikseimaks linnaks tituleerivas Durbuy's, mis asub Brüsselist kagus, prantsuskeelses Belgias Ardennide kuplite vahel. See on maaliline, ohtrate kunstipoodide ja kohvikutega linnake, kuhu jõudmiseks tuleb sõita paras jupp käänulisi kitsaid teid ja sõites õnnestub näha loomi, põlde ja karjamaid. Vahelduseks oli meeldiv üle kontrollida, et kogu riik pole üle betoneeritud ja tehisvalgustatud (muide suur osa maanteid on öösiti valgustatud ja sellest on suur abi, eriti kui kojusõit toimub äikesetormis ...).   

Põnev paljandkalju mida miski suur jõud on maast välja surunud

Linna kitsad tänavad on umbes võimalik läbi käia 30 minutiga, aga siis võib veel mitu ringi teha, sest nad on nii lahedad :-)

 

Loss annab linnale ilmet ja tausta, aga sisse ei lasta

Durbuy'kate arvates pole linna sarmikus üksi piisav ja turiste meelitatakse siia erinevate vabaõhusportidega (nt kaljuronimine ja süstasõit), etenduste ja kontserditega. Vahva paik, kuhu veelgi minna :-)

 

No aga muuseumid, Papito, kas sa oled ka sinna jõudnud viimaks? Paraku mitte kui välja arvata tarbekaupade näitusmüügid, mida siin on ju väga palju! :-p Hommikused temperatuurid on langenud 6-7 kraadi kanti, nii hankis Papito endale jope, salli ja paksema pintsaku. Ning lisaks on ta ringi tiirutanud autopoodides ja seal pakutavate kaunite ja mõnusate sõidukitega. Ja küll see meel võib muutlik olla ... või siis on kõik masinad pea võrdselt head. Üks Volvo oleks  umbes kolme nädala pärast kohal ja kuna teist soosikut tuleks veel mitu kuud oodata enne kui teda esmalt ehitama ja siis Belgiasse tooma hakatakse, siis saab mugavrännukihk ilmselt määravaks. Nendes aeglastes Luksemburgi rongides juba loksutud küll, viimati üks ots neli tundi  - autoga saaks kahega. Naastes alguse ajaloolise mõõtme juurde - kui onu Endriku null-viis kolmkümmend pluss aastat tagasi Võrumaa õuele veeres, ei tundnud enam ägedam auto üldse võimalik ...

 

   

 







Rongiluule

"Läksin sõbrale külla
 Istusime tema kahekümneruutmeetrises korteris
 Rääkisime sellest, et maailm on nii väikeseks jäänud
 ja kõik selles on juba liiga tuttav

 Sõber oli just tulnud Tenerifelt
 Minagi olen käinud Ameerikas –
 juba kolmekümne kahe aastaselt
 Minu ema ootas viiskümmend aastat
 enne kui sai oma riigi piiridest välja
 Vanaema ei lahkunud taluõuelt mitte kunagi

 Nemad tundsid iga oma naabrit terve eluea
 Mina pole ühegagi tutvunud"

Selline luuletus esindab Eestit Transpoesie nimelises projektis, kus osaleb 30 riiki. Lullad kleebitakse Brüsseli metroo, trammide ja busside akendele kahes kohalikus pluss originaalkeeles. Papito diletantliku mõõdupuu järgi pole ülaltoodu mingi luule, lihtsalt targutus, aga täpne selline ... Maailm on tõesti väiksem, eriti nende jaoks, kelle geograafia oli vanasti piiratud kuuendikuga planeedist (toona oleks meid pidanud ilmselt uhkusest pungi ajama, et oi kui suur me kodumaa, aga tegelikult karjus see ju näkku, et ülejäänud 5/6 nägemise võib ära unustada ...). Mida kaugemale vene aeg jääb, seda vähemefektsena muidugi mõjub elulugu, mille osaks on ka kaks aastat Kaug-Idalikku sõjaväeteenistust, enne hilisemaid rahvusvahelisi tööposte. Hiljuti ühel istumisel kuulis Papito taas küllalt noorte inimeste kurtmist Eesti madalate palkade üle, mis ei ole ju muidugi liig kõrged EL võrdluses, aga ida- ja muude endiste NL naabritega võrreldes pole ju küsimustki selles, kellel on paremini läinud. Kärsitud ollakse, mis teha .. Nii nagu Papito järelkasv, kes on juba mitu aastat õhutanud uue auto ostu. Saigi nüüd veidi veebis surfatud ja poode külastatud, aga valikut on ju hulga enam vanast ajast, mil oli võtta vaid žigull, mosse ja sapakas. Kuna Papito kujutab ette, et tal tuleb tulevikuski lumes kilomeetreid läbida, on shortlisti jõudnud neljarattaveo võimalusega Volvo XC60, Mazda CX-5 ja Nissan X-Trail, aga tegemist on ebastabiilse nimekirjaga, kuhu vahel trügivad Mercedes C klassi ja BMW 300 seeria pikap versioonid ja Škoda Octavia Stout.

 

Kui eelmise lõigu lõpp oli rohkem Papitole endale (ikkagi nagu päevik, mis sest et ta lugejaid on Google pakutava statistika kohaselt juba 8 riigist, sh USAs, Saksamaal ja Hispaanias :-o) siis nüüd mõni rida ka Brüsselist. Viimati avastas Papito Marolles rajooni, kuhu keskajal pagendati leeprahaigeid ja mis asub teispool ülepingutatult suurt Justiitspaleed (selle arhitekt muide läks hulluks ja suri enne ehitise valmimist - legendi kohaselt just Marolles tööliklassi poolt pealepandud needuste tõttu). Praegu näikse ta olevat rohkem kunstiinimestele armas paik kui hinnata rohkete galeriide ja kampsunite järgi. Ega muugi Brüssel ülepingutatult posh ole, aga siinsed poed ja kõrtsid ja vinoteegid on kuidagi eriti pingevabad, laid back. Kolleegidega esindusest käis Papito ka ühes toredas vinoteegis, mille söögimenüüd ilmestasid mh neerud, ajud ja rupskivorst, ent head kraami jagus ka konservatiividele. Üldisem mulje Marolles't on siiski suhteliselt lithne. Teatud aegadel võib siit kvartalist leida suure täituru ehk igasugu koli müütamist.

Lift viib all-linnast üles kohtumõistja juurde ...

Siia veinibaari tuleb Papito meelsasti teejuhiks, sest paljud head asjad jäid proovimata :-) Kui nüüd korraks ka blogi nime juurde naasta, siis lihtne see dieet siin tõesti lihtne pole, sest ahvatlevaid kulinaarseid väljakutseid on palju. Õlledega on küll õnneks see lugu, et nad on enamasti päris kanged, 7-9 kraadi, ja sageli ka üsna magusad, ehk neid palju korraga juua ei saa ega taha. Palju on aga igasugu erinevaid sortisi ... Üks veidramaid õllenimesid on ilmselt "Delirium Tremens". Halvavalt ta õnneks ei mõju, näitab suuremate kirjavigadeta lõpulejõudnud sissekanne :-)

Elevant sildil on kui täispikast Dumbo multikast võetud (unenäost, kui te kohe ei mäleta)

 

Gent

Isegi kui pühapäevahommikul üheteistkümneni magada, on siit Gentis lõunal käik lihtne, sest vahemaa on vaid 50-60 km ja kohalikud rongid käivad sagedasti. Mitte kiiresti, see oli umbes tunnine sõit (ja ka näiteks 200 km kaugusele Luksemburgi kulub 3 tundi ... aga sellest linnast teine kord, sest Papito läheb sinna veel korduvalt)  - kuid odavalt. Nädalalõpul - juba reede õhtust alates - on rongipiletid tublisti alla hinnatud, Papito tänane edasi tagasi sõit maksis vaid 10 eurot.

 

Rongiaknast paistab asulatevaheline maastik kohati üsna Eesti moodi - võsa ja kraavid, karjamaad lehmade ja lammastega. Aga Hruštšovi lemmiktaime - maisi - on siin palju rohkem. Muu vili on ilmselt juba lõigatud, aga puud-põõsad on endiselt hästi rohelised, nagu polekski septembri lõpp. Kui termomeeter näitab päeval 25 kraadi läheb endalgi sassi. Vahva sügis! :-)

 

Genti vanalinn on hästi mõnus. Mitte liiga suur ja mitte liiga väike ja mitte üleummistatud teistest turistidest :-) Papito tegi sellele 4 tunniga mitugi tiiru peale, istus paaris kohvikus ja oli õhtul kaheksaks kodus tagasi. Tasub kindlasti tagasi minna, eriti koos mõne arhitektuuri- ja muuseumihuvilisega.  

 Rongijaama esine park on ühtlasti ka jalgrattapark.

 Kanalite ääres leidus söögi- ja joogikohti igas suuruses

 Nojah ... aga te ju ei tahaks, et töödeldud õlu vastu te majaseina väljuks?

 Papitole meeldivad sellised veidi kulunud nurgatagused

Brüsselist on sel nädalal vähe uut rääkida. Selgus, et Papito pole süüdi Liverpooli nõrgas hooaja alguses - käis korralikult mängu vaatamas, tulemuseks vaid 1-1 viik ... Viiest tööpäevast kolm olid koolituselaadsed (sh kaks Luksemburgis). Uut infot on palju ja see on hea ja ergastav. Palju on ka jalutamist, sest avastada on vahva. Näiteks selline märk - arusaamatu, miks just see kõnniteeplaat nii väärtuslik on?

 

Autovrij

Pühapäevane "autovräi" Brüssel lükkas Genti planeeritud väljasõidu edasi, aga viietunnine "jaluta-kus-tahad" ringkäik enamjaolt ikka veel päikselises linnas oli tavalisest erilisem. Teed olid pealelõunaks kõik ratturite, rullitajate ja rulatajate poolt vallutatud ja ainult üksikud bussid, trammid ja taksod segasid nende liikumist. Papito nägi erinevaid kontserte, marssivat trummibändi, jalgrattavõistlusi ja tänavaile laotunud kirbuturge. Viimaste väljapanek sõltub asukohast - selgelt ühes jõukamas linnajaos Louise metroojaama lähistel müüsid moekad daamid kauneid lühtreid ja valgusteid, sealt aga mitte kaugel nö. aafrika linnaosas (Papito esialgne definitsioon pärast tegelikult püha Bonifaatsisuse nimega naabruskonna läbimist - ainsa heledanahalisena) müüsid tõmmud onud aga rulli keeratud värvilist traati (need pidid vist ehted olema). Kolmandas kohas oli tänavale toodud kõik mist kapist leitud - neid väljapanekuid võiks nimetada aeglaseks koristamiseks ... 

Eurokvartali ümbrus kubises rattaperekondadest

 

Paremat aega ootav auk vaid mõnikümmend meetrit Euroopa Parlamendist

 

Kuidas meelitada inimesi loteriid mängima? Tassida väljak täis liiva, palme ja rannavarustust ning anda rahvale tasuta juua!

Zinneke (krants) Pis

 

 Sint Katelinje/Sainte Cahterine eest ja seest. Eriti vagad belglased ei paistnud, mõnedki mängisid kirikusammaste vahel peitust, turist vahetas sokke jne.

 

 Läti rahvatants! Ilmselt peatse EL eesistumisega kaasnev promo, kõrval müüdi ka mett ja palsamit

 

Brüsselis on üllatuslikult ka kanal, aga erinevalt paljudest jõgedega linnadest tundub siin kaldaäär igavavõitu

Papito ostis mummukruusid - tööle ja koju

 

Natuke muud juttu. Venemaa ja Ukraina sõda Belgia kanaleisse eriti ei jõua, küll aga BBC'sse ja mõnedesse uudiskanalitesse. Oma peenelt teostatud ja mõistagi demagoogiast pulbitsevat versiooni pakub ka RT (Russia Today). Perfektses inglise keeles enamasti (st. hinge saatanale müünud britid ... Papito tahaks vahel neile sõimukirju saata) ja lollimad vaatajad võidakse ka ära petta. Loomulikult ei valetata ju kogu aeg, aga parajal hetkel ilmub kaamera ette "ekspert" tundmatust ülikoolist või häda pärast lihtsalt inimene tänavalt, keda reporter üldse ei filtreeri ega tasakaalusta ... Põhiuudis siin maailmajaos oli muidugi Šoti referendum. Palju sai ägedat šoti murrakut kuulda ja BBC tegi tasakaalukalt head tööd - mõlemat poolt kajastati palju, ja ei unustatud ka huumorit. Veebist võis leida muidugi karmimatki teksti: "If Scotland gains its independence after the forthcoming referendum, the remainder of the United Kingdom will be known as the "Former United Kingdom" (F U K). In a bid to discourage Scots from voting 'yes' in the referendum, the Westminster has now begun to campaign with the slogan: Vote NO, for F U K's sake"

 

Liverpool ... oli juba 0:2 taha jäänud, kui Papito pubisse jõudis ja Guinnessi tellis. Kohe tuli ka Liverpooli värav. Kuna Papito aga teiseks poolajaks lahkus, tuli kaotus. Inglismaal muidugi arvatakse et treener Brendan Rodgers peaks kaitse korralikult tööle saama, aga Papito tunneb ka isiklikku vastutust ...