Augustis 1989 kui Papito Ida-Saksas, sh Berliinis paarinädalasel "diplomipraktikal" käis, ei olnud tulevast murrangust mingit märki. Endine lääneberliinlane, kellega hiljuti sel teemal muljeid vahetasime, kinnitas sama. Selle sündmuseta võiks Papito praegu toimetada näiteks NSVL Tele-Raadiokomitee arvutuskeskuse Tallinna allüksuse ohutustehnikuna. Telekast näitas täna 25 aasta vanuseid kaadreid, mh kuidas üks mees oma vanaldast isa süles hoidis, et too ulataks müürist pisikese haamriga kilde välja lööma - liigutavast, justkui väetilt raevukast stseenist õhkus palju muudki kui võidurõõmu.
Aga aeg lendab ja kuus aastat hiljem juba kapitalismi kantsis sündinud beebi on tänaseks suur ja nutikas inimene, omapäi Southamptonis. Papito käis veendumas, et laps seal tõesti hakkama saab -saab küll ja kenasti :-) Iseseisev elu peab ju kunagi algama ning üks vahva linn Inglismaal sobib selleks ju hästi.
Pesemise ajal ühikas võimalik naabriga juttu rääkida. Vetsus ka, aga seda pilti ei pane :-)
Külili pilvelõhkuja sadamas. Kick-ass sadam, ütles tudeng.
Prantslaste ja muude pahalaste vastu sajandite eest ehitatud müür
"Kääbikuurg" nimega Old Cottage
Laps ootab kääbikurus kana
Kas sa nüüd usud, et mul on on pott ja pann?!
Papito käis Inglismaal rendiautoga ja nii oli võimalik veidi avastada ka Southamptoni lähikonda, mis on vahva. Eriti äge oli kullide ja kotkaste lennutamine vabas õhus - suure raisakotka laisk lend nina alt läbi pole just igapäevane asi.
Papito on vahepeal veel ka kolm korda Luksemburgis käinud, kuid ikka tööasjus nii et linnast endast veel pikemalt rääkida ei oska. Suur vahe Southamptoniga on kindlasti suhteline inimtühjus, eriti kui võrrelda pühapäeval kesklinna ostukeskust täitnud rahvamassi Inglismaal Luksemburgi õhtuse vanalinnaga. Brüssel on inimeste rohkuselt kuskil vahepeal, vähemalt Papito tavapärasel marsruudil, aga mõistagi märksa rahvarohkem kui Tallinn. Otsides avaramat ja maalähedasemat käis Papito kolm pühapäeva tagasi end maailma väikseimaks linnaks tituleerivas Durbuy's, mis asub Brüsselist kagus, prantsuskeelses Belgias Ardennide kuplite vahel. See on maaliline, ohtrate kunstipoodide ja kohvikutega linnake, kuhu jõudmiseks tuleb sõita paras jupp käänulisi kitsaid teid ja sõites õnnestub näha loomi, põlde ja karjamaid. Vahelduseks oli meeldiv üle kontrollida, et kogu riik pole üle betoneeritud ja tehisvalgustatud (muide suur osa maanteid on öösiti valgustatud ja sellest on suur abi, eriti kui kojusõit toimub äikesetormis ...).
Põnev paljandkalju mida miski suur jõud on maast välja surunud
Linna kitsad tänavad on umbes võimalik läbi käia 30 minutiga, aga siis võib veel mitu ringi teha, sest nad on nii lahedad :-)
Loss annab linnale ilmet ja tausta, aga sisse ei lasta
Durbuy'kate arvates pole linna sarmikus üksi piisav ja turiste meelitatakse siia erinevate vabaõhusportidega (nt kaljuronimine ja süstasõit), etenduste ja kontserditega. Vahva paik, kuhu veelgi minna :-)
No aga muuseumid, Papito, kas sa oled ka sinna jõudnud viimaks? Paraku mitte kui välja arvata tarbekaupade näitusmüügid, mida siin on ju väga palju! :-p Hommikused temperatuurid on langenud 6-7 kraadi kanti, nii hankis Papito endale jope, salli ja paksema pintsaku. Ning lisaks on ta ringi tiirutanud autopoodides ja seal pakutavate kaunite ja mõnusate sõidukitega. Ja küll see meel võib muutlik olla ... või siis on kõik masinad pea võrdselt head. Üks Volvo oleks umbes kolme nädala pärast kohal ja kuna teist soosikut tuleks veel mitu kuud oodata enne kui teda esmalt ehitama ja siis Belgiasse tooma hakatakse, siis saab mugavrännukihk ilmselt määravaks. Nendes aeglastes Luksemburgi rongides juba loksutud küll, viimati üks ots neli tundi - autoga saaks kahega. Naastes alguse ajaloolise mõõtme juurde - kui onu Endriku null-viis kolmkümmend pluss aastat tagasi Võrumaa õuele veeres, ei tundnud enam ägedam auto üldse võimalik ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar